Igaüks meist on jätnud oma elus midagi tegemata, sest julgusest on jäänud puudu. Oleme olnud hirmul. Kardame.

Mõned otsused, mis julguse taha jäänud, on olnud ratsionaalsed (mitte minna hüppama autolt autole, kui nad liiguvad või panna käsi lõkkesse), aga paljud ka ebaratsionaalsed (kellegagi peol rääkima minna, kartes seda, et ta lükkab meid eemale; võtta vastu otsus, mis pole vanemate/tuttavate poolt heaks kiidetud vms). Ma usun, et ühes või teises eluetapis oleme kõik midagi taolist kogenud ja see on normaalne. Hirm on meisse sisse kirjutatud, et me jääks ellu. 

Miskipärast peetakse julgust tihti hulljulguseks ehk siis kui sa ei tee kreisisid asju, siis sa pole julge. Tegelikult tähendab julgus igaühe jaoks midagi erinevat - mõne jaoks on julge hüpata lennukist langevarjuga alla, teise jaoks on see öelda seda, mida ta päriselt oma hinges  arvab. Paljude jaoks on see on enda mugavustsoonist välja astumine, mis võibki alguses olla keeruline, sest me pole seda kunagi varem teinud. Ja kõik uus on alguses veidike hirmutav - vajab julgust. 

Tänases saates arutlemegi teemal julgus. Miks julgust vaja on? Millised on levinumad hirmud? Lisaks jagame ülihead praktikat "Julge samm", millega saada üle oma hirmudest ja jätkata liikumist oma eesmärkide ning unistuste suunas.