„Kas te olete alati teadnud, mida teha tahate?”

„Kuidas te olete jõudnud siia, kus olete?”

„Mida ma peaks tegema, et aru saada, mida ma tegelikult tahan?”

Just need on küsimused, millega meie poole kõige sagedamini pöördutakse. Ühte lihtsalt ja lühikest vastust ei ole, aga panime siin kirja oma loo, kuidas me oma elus selgust loome. Ehk on siit midagi üle võtta või tunned siin ennastki ära. 

Sandra:

Mul on kogu elu sees olnud mingi tõukav jõud, kirg, energia, mis paneb mind tegutsema, seadma eesmärke, vallutama mägesid. Olen ka väga sihikindel ja vahepeal isegi jäärapäine. See on toonud mu ellu uskumatuid seiklusi, kogemusi, saavutusi, kuid samas mind ka läbi põletanud.

Arvasin, et selgus ongi teadmine, kes ma erialaliselt olla tahan. Muusika ja laval olemine oli ja on minu suur kirg ja n-ö Põhjanael, mis näitas teed. Aga ma ei osanud selle kõige juures küsida, kuidas ma ennast vaimselt ja füüsiliselt tunda tahan. Kas ma olen õnnelik? Milliseid suhteid ma tahan? Millise tundega ma tahan elada? Jne. Mõtlesin, et sellest piisabki, kui olen oma erialal edukas… Kuniks ühel hetkel sain aru, et ei piisa! Jah, see adrenaliinilaks ja edu, mis tuli lavalt, oli äge, kuid ma tundsin ennast järjest õnnetumana, ärevamana ja isegi kurjana.

Muutus sai alguse viis aastat tagasi, kui mõistsin, et selguse loomine on tegelikult harjumus! Jah just! Nagu hambapesu, trenn vms. Nüüd tegelen sellega väga teadlikult ja iga päev. See ei ole asi, mis lihtsalt ära teha – selguse loomine on pidev protsess. Nagu Killu ütles ühe meie loengu käigus: me leiame mingis punktis selguse, astume vastavaid samme, saavutame midagi… ja siis järgnevad uued küsimused ja teod.

Killu:

Nagu Sandra, ei mõelnud mina ka pikka aega selgusest kui milleski, mis võiks hõlmata kõiki eluaspekte, vaid ikka pigem töises ja erialalises plaanis. Tundsin kadedust ja väikestviisi trotsi, kui nägin, kuidas mõned inimesed teadsid juba teismelisena (ja isegi varem), mida nad tahavad oma eluga teha. Näiteks võttis keegi 12-aastasena kaamera kätte ja on 17-aastasena hinnatud fotograaf. Või teadis mõni inimene alati, et tahab arstiks või muusikuks saada, ja on maast madalast oma teadmisi täiendanud või tundide viisi oskusi lihvinud.

Mina ei teadnud, kelleks ma suurena saada tahan. Ja see hirmutas mind. Seepärast katsetasin mitme hobi ja töökohaga: käisin muusikakoolis, laulsin kooris, olin näiteringis, tegelesin rahva- ja show-tantsuga, olin klienditeenindaja, töötasin baaris, valvetöötajana, hooajalise näitlejana, assisteerisin, tegutsesin vabatahtlikuna kontsertidel, festivalidel ja konverentsidel, käisin sõpru pildistamas, töötasin noorteorganisatsioonis, õppisin turundust jne. Lootsin, et katsetades leian selle, mis mind paelub. Ja leidsingi!

Aga mis veel tähtsam – ma mõistsin kõige selle käigus, et õnnelikuks ei tee mind mitte ainult teadmine, mida ma tahan. Mind sütitavad ausad vestlused oma inimestega, kontserdil lava ees tantsimine, võimalus valida, kuhu minna ja kus elada, samuti esinemine, teiste harimine ja inspireerimine, ettevõtlusega tegelemine ja nii palju muud.

Minu selgus on see, kui tean, kuidas ma tahan ennast iga päev tunda, aega veeta ja kellega ennast ümbritseda. Samuti seisneb selgus minu jaoks selles, et ma tean, mida ma oma ellu ei soovi. Kui tean vastuseid, on mul palju-palju lihtsam neid asju päriselt saavutada. Kas sina oled selliseid küsimusi endalt küsinud?